Keskmine DPD kuller läbib tööpäeva jooksul umbes 135 kilomeetrit. Ainuüksi selle aasta esimese kolme kvartaliga on DPD Eesti kullerid kokku läbinud rohkem kui 7,5 miljonit kilomeetrit. Veerandsajandit kullerina töötanud Ahto teab nii kohalike inimesi kui ka koeri, on kohanud autos ootamatuid kaaslasi ning saanud tänutäheks nii sooja leiba kui häid sõnu.
DPD Eestis töötab täna 310 kullerit, kelle töö hoiab liikumises kogu Eesti pakivoogu. Keskmine DPD kuller on 37-aastane mees, kelle tööstaaž on neli aastat, kuid meeskond on mitmekesine: kõige noorem kuller on 19-aastane ja Viljandist, vanim aga 69-aastane Tallinna pakiautomaatide kuller. Naisi töötab DPDs kulleri ametipositsioonil kokku 30. Eesti pikima igapäevase marsruudiga kuller teenindab Haapsalu linna ja selle ümbrust ning tema päevane teekond ulatub ligi 375 kilomeetrini.
Staažikaim neist on Saaremaa kuller Ahto, kes on töötanud kullerina juba veerand sajandit. Selle ajaga on ta läbi sõitnud ja kohale toimetanud nii palju, et täpseid numbreid oleks võimatu kokku lugeda.
Tuttaval kulleril koertega probleemi pole
Kulleri tunnevad ära mitte ainult inimesed, vaid ka koerad, igaüks omal moel. “Võib juhtuda, et piirkonnas alustav uus kuller võib täiesti uude kohta minnes saada tunda, milline on üks ebasõbralik koer. Minu puhul on nii koerad kui inimesed juba tuttavaks saanud. Mõned on sõbralikud, mõned valvsad, aga igal juhul on nad tööpäeva lahutamatu osa. Inimestega on samamoodi. Mõni tahab pikalt lobiseda, eriti eakamad memmekesed, kelle juurde tulles teab kuller juba ette, et klient ei lase teda niisama minema. Ja vahel tulebki võtta see hetk ja juttu puhuda, sest kulleri töö pole ainult paki kohale toimetamine, vaid ka inimliku kontakti pakkumine,” ütleb Ahto.
“Nii suure autoga ja nii väike pakk?”
Kullerid kuulevad tihti just vanemate inimeste käes fraasi, “kuidas sa ikka nii suure autoga ainult ühe karbi ja ainult minuni tood”. “See on logistikat mittetundvale inimesele sageli isegi üllatus, kui näeb kaubiku uste avanedes, et see on kaupu täis. Eesti inimesed tellivad palju. Iga pakk jõuab õigesse kohta, olgu see suur või väike, tänu sellele, et pakkide transporditeekond on kenasti planeeritud,” kirjeldab Ahto.
Ootamatud kaaslased autos
Suvi toob lõbusaid seiku ja ootamatuid olukordi. Ühel korral, sügavas metsas, viimasest pakkide üleandmisest 20 kilomeetri kaugusel, kuuleb kuller autos järsku imelikku häält. “Kõlas nagu midagi võiks olla ehk autoga viga. Hääl hakkas ühel hetkel aga aina rohkem kostuma tagant, pakiruumist. Peatasin auto kinni ja selgus, et viimases kohas oli autosse kass lipsanud, kes sai pika sõidu kaasa teha,” meenutas Ahto.
Kliendi rõõm (või pahameel)
Kullerid puutuvad igapäevaselt kokku erinevate reaktsioonidega. Mõni inimene on siiralt hämmingus: „Inglismaalt? Ja juba kohal?“ Teine seevastu on nördinud või ka raevunud, kuna on pidanud oma pakki ootama – kuller on ju esimene inimene, kellele saab oma frustratsiooni välja elada. “Kogenud kuller teab: kui emotsioonid keevad, peab säilitama rahu. Vajadusel panen korraks telefoni kõrva äärest eemale, hingan sügavalt sisse ja helistan mõne aja pärast tagasi,” jagab Ahto.
Kõige soojem mälestus
Üks Ahto kõige eredamaid mälestusi pärineb karmist detsembrikuust, mil lund sadas nii, et puhtaks lükatud teede ääres olid lausa lumeseinad. “Lund oli nii palju, et vallid olid üle põlve. Üks memmeke ootas pakki, ega saanud ise välja tulla. Ta näitas lambivalgusega, et ma tee tema ukse juurde leiaksin. Ukse avamisel lõi vastu soe, värske leiva lõhn. Memmeke oli just ahjust võtnud kaks krõbedat pätsi ja ulatas need tänuks koos munade ja õuntega. See oli väga soe ja meeldiv mälestus,” jagab Ahto.
